Arhiivoloogia

Teoses „Arhivoloogia“ uurib Catherine Russell Walter Benjamini loomingut, et uurida, kuidas arhivoloogia praktika – filmitegijate poolt arhiivhelide ja -piltide taaskasutamine, ringlussevõtt, omastamine ja laenamine – pakub võimalusi mineviku ja tuleviku ettekujutamiseks. Märkides, et filmiarhiiv ei toimi lihtsalt liikuvate piltide säilitamise kohana, uurib Russell mitmesuguseid filme koos Benjamini mälu, dokumendi, väljakaevamiste ja historiograafia kontseptsioonidega. Ta näitab, kuidas linnafilmid, näiteks Nicole Véroni „ Pariis 1900 “ (1947) ja Thom Anderseni „Los Angeles mängib ennast“ (2003), rekonstrueerivad linnaelu ettekujutusi, ning kasutab Christian Marclay filmi „Kell“ (2010), et tõmmata paralleele kriitilise kinofiilia ja Benjamini fantasmagooriateooria vahel. Russell arutleb ka arhiivilise filmi kogumise praktikate üle ning loeb uuesti Joseph Cornelli ja Rania Stephani filme, et uurida arhiivipraktikat, mis nihutab ja liigutab naiskujutist filmis. Seda tehes näitab ta mitte ainult seda, kuidas Benjamini töö on filmiteooria jaoks sama asjakohane kui kunagi varem, vaid ka seda, kuidas arhivoloogia saab kunstnikke ja publikut äratada ajaloo ja mälu kriitiliste vormide suhtes.