Kunst diktatuuri vastu

Kunst võib olla võimas vastupanuvahend rõhuvatele valitsustele. Augusto Pinocheti diktatuuri ajal Tšiilis tõstsid mõned riigi kõige vähem võimsad kodanikud – Santiago vaesed naised – valitsuse ebaõnnestumisi ja vägivalla kasutamist esile, luues ja müües arpillerasid – aplikeeritud riidest pilte, mis kujutasid nende läbielatud tööpuudust, vaesust ja repressioone, nende tööd ots otsaga kokku tulemiseks ja mitmesuguseid protestivorme. Inimõigusorganisatsioonide poolt Tšiilist välja smugeldatud arpillerasid tõstsid rahvusvahelist teadlikkust Pinocheti režiimi kuritarvitustest, pakkudes samal ajal sissetulekut arpillerate valmistajatele ja luues solidaarsusvõrgustiku Tšiili rahva ja toetajate vahel kogu maailmas.

Kasutades Tšiili arpillerasid juhtumiuuringuna, uurib see raamat, kuidas diktatuuri tingimustes, kus sõnavabadus puudub ja repressioonid vohavad, saab dissidentlikku kunsti luua, ning millised on selle loomise tagajärjed vastupanuliikumisele ja kunstnikele. Sotsioloogilise lähenemisviisi abil, mis põhineb intervjuudel, osalusvaatlusel, arhiiviuuringutel ja visuaalse andmebaasi analüüsil, uurib Jacqueline Adams arpillerade teket ja jälgib seejärel nende teekonda töökodadest ja kodudest, kus neid valmistati, inimõiguste organisatsioonideni, mis neid eksportisid, ning edasi müüjate ja ostjateni nii välismaal kui ka Tšiilis. Seejärel tutvustab ta arpillerade valmistajate ja inimõiguste organisatsioonide töötajate vaatenurki, kes arutlevad, kuidas arpillerad tugevdasid vastupanuliikumist ja andsid võimu neid valmistanud naistele.