Sügisesed käsikirjad

„ Sügiskäsikirjad “ oli Tasos Leivaditise viimane raamat, mida saab võrrelda Brechti Buckowi eleegiate, Aragoni „Les Adieux' “ ja Ritsose viimaste luuletustega. See ilmus vahetult pärast tema surma ning on täis kavalaid muinasjutte ja kummalisi unenägusid, hüvastijätte ja lahkumisi, rändlinde ja sügislehti, hõõguvaid süte ja tuhka. Mõeldes oma põlvkonna poliitilistele kaotustele, Nõukogude Liidu peatsele lagunemisele, Kreeka Kommunistliku Partei kibedatele lõhedele ja Euroopa vasakpoolsete laiemale demoraliseerumisele, arutleb Leivaditis usu ja kahtluse vahelise suhte üle. „ Vanad seltsimehed pole surnud, vaid elavad nüüd teede kaugemas otsas – ükskõik kumma valid, satud neile otsa .“