Achilleuse raskusastme saavutamine

Vaadates Iliast ja müüti läbi tänapäevase psühholoogia läätse, näitab Richard Holway teoses „Becoming Achilleus: Child-Sacrifice, War, and Misrule in the Ilias and Beyond“, kuidas eepos toetab individuaalset ja kogukondlikku katarsist ja eitamist. Ohvrikul põhinev lastekasvatus tekitab, aga ka ohustab vaenulikku ja auhiilevat Vana-Kreeka kultuuri. Lisaks agressioonile tuleb vabaneda ka teadmistest ohvrimeelsest lapsevanemaks olemisest.

Nii nagu Zeus sepitseb oma režiimi ähvardavaid ohte nii, et need surelikus maailmas tema jaoks kahjutult avalduksid, dramatiseerib Ilias arhailise ja hilisema Kreeka kultuuri ähvardavaid ohte poeetilise esituse turvalises areenil. Eepos kujutab ümberpaigutatud kujul hävitavaid ema-poja ja isa-tütre suhteid ning sellest tulenevaid tülisid põlvkondade sees ja vahel.

Holway seab kahtluse alla Iliase (ja paljude õpetlaste) käsitluse Achilleusest kangelasena, kes räägib võimule tõtt, õpib kannatuste kaudu ja kehastab kuninglikke voorusi, mis Agamemnonil puuduvad. Sama kehtib ka Iliase katartilise protsessi kohta, olgu see siis ette nähtud kaasasündinud agressiivsuse puhastamisena või moraalse selguse saavutamisena. Selle asemel, väidab Holway, püüavad Achilleus (ja Sokrates) tõestada, et nad ei ole need, kellena nad end tegelikult peavad – abivajavad, kaitsetud lapsed, kes kardavad tunnistada, rääkimata sellest, et nad kasutavad neid oma vajaduste rahuldamiseks, selle vastu sõna võtta.

Holway analüüsist selgub mitte ainult Iliase uus tõlgendus esimesest sõnast viimaseni, vaid ka antiik-Kreeka kultuuride aluseks oleva perekondliku dünaamika uuskäsitlus.