Biheiviorism, teadvus ja kirjanduslik meel

Mida võiks biheiviorism, see ümberlükatud psühholoogiakoolkond, meile kirjanduse kohta öelda?

Kui elututel objektidel, nagu romaanidel või luuletustel, puuduvad omad vaimsed omadused, siis miks me räägime neist nii, nagu neil need oleksid? Miks me tajume tegelaste, jutustajate ja kõnelejate meeli nii, nagu oleksid need võrreldavad meie endi omaga? Raamatus „Beiviorism, teadvus ja kirjanduslik meel“ pakub Joshua Gang radikaalselt uue lähenemisviisi neile küsimustele, mis on tänapäeva kirjandusteaduse ühed keerulisemad filosoofilised probleemid.

Hiljutine kognitiivne kriitika on püüdnud neile küsimustele vastata, otsides sarnasusi ja analoogiaid kirjandusliku vormi ja ajuprotsesside vahel. Seevastu Gang pöördub ühe kahekümnenda sajandi kurikuulsaima psühholoogilise doktriini poole: biheiviorismi. Alates 1913. aastast on mitmed psühholoogid ja filosoofid – sealhulgas John B. Watson, B. F. Skinner ja Gilbert Ryle – väitnud, et paljud asjad, millest me räägime kui vaimsetest nähtustest, ei ole üldse sisemised, vaid pigem valesti mõistetud käitumismustrid ja füsioloogilised protsessid. Tänapäeval on biheiviorismil suhteliselt vähe teaduslikku väärtust, kuid Gang väidab, et sellel on tohutu kriitiline väärtus mõtiskledes selle üle, miks keel on nii hea vaimse elu illusioonide loomisel.

Pöördudes biheiviorismi enda kirjandusloo poole, pakub Gang esimese järjepideva uurimuse iganenud teaduse kohast 20. sajandi kirjanduses ja kriitikas. Selliste tegelaste nagu I. A. Richards, American New Critics, Samuel Beckett, Harold Pinter ja J. M. Coetzee uuenduslike tõlgenduste kaudu paljastab „Beiviorism, teadvus ja kirjanduslik meel“ olulisi sarnasusi modernistlike kirjanike, eksperimentaalpsühholoogia ja analüütilise meelefilosoofia vahel, andes samal ajal lugejatele uue raamistiku kirjanduse mõnede fundamentaalsemate ja põnevamate küsimuste üle mõtisklemiseks.