Berji Kristin

Nihilistlik vaimukus, mis meenutab Samuel Becketti.? Sõltumatu pühapäeval. Moodsa linnaühiskonna heidetakse linna servadele ja jäetakse seal oma elu üles ehitama. Nad ei viibi aga kusagil looduslikus kõnnumaal, vaid prügi ja kasutu rämpsu maailmas – kohas, mis eitab igasugust jätkusuutlikku elu. Siin näevad töötud, kodutud, vanurid ja puudustkannatavad vaeva, et ehitada varjualuseid vanadest plekkpurkidest, otsida toitu ja võidelda ületamatute raskustega. Ja ometi jäävad nad kuidagi ellu: tundub, et ühiskond õitseb prügimägedel, sest see on alati olnud neile üles ehitatud. Selles sünges muinasjutus, mis on täis stseene sellest, mis on paljudele selle planeedi elanikele üha enam eluviisiks saanud, on Latife Tekin kirjutanud sünge tähendamissõna inimsaatuse kohta. Oma kodumaal Türgis menuraamatuna on Latife Tekin poliitiliselt aktiivne ja on kirjutanud hulga kirjandusteoseid. Saliha Paker tõlgib türgi luulet ja on Birminghami ülikooli Bütsantsi, Osmani ja Uus-Kreeka uuringute keskuse liige. Ruth Christie on türgi luule ja proosa tõlkija. „Provotseeriv ja nauditav teos.“? Times Literary Supplement „Väike ilu meistriteos.“? Women's Review of Books