Parim. Ramadan. Igavesti.

Ei pitsat. Ei poiss-sõpra. (Ei elu.) Olgu, ramadani ajal ei tohi me päikesetõusust päikeseloojanguni süüa. Terve kuu. Minu pere teeb seda igal aastal, kuigi olen mošees käinud täpselt kaks korda oma elus. Ja see on tõsi, ma suudaksin paar kilo alla võtta. (Kahjuks jättis mu ema kuumus põlvkonna vahele.) Aga kas nälgimine on tõesti vastuvõetav meetod? Ma arvan, et mitte. Veelgi hullem, mu rõhuvad vanemad keelavad mul kohtamas käia. See on lihtsalt julm ja vale. Eriti kuna Peter, armas ja meeldiv kunstnik, võib olla mu hingesugulane. Ilmselt meeldib ta ka mu parimale sõbrale Lisale. Ja lisaks kõigele sellele on koolis uus moslemitüdruk, kes uhkeldab ülilühikeste seelikutega, köites iga poisi tähelepanu – kaasa arvatud Peteri oma. Kuidas ma saan ta märkama panna? Ja kas ma kunagi saan aru, kuidas olla nii moslem kui ka ameeriklane?