Tseilon sõjas, 1939–1945

Pärast Singapuri langemist sai Tseilonist liitlaste ja keiserlike vägede oluline tugipunkt. 1942. aasta süngetel päevadel kiirustati selle kaitsmisele väed, sest kui jaapanlastel oleks õnnestunud saar vallutada, oleksid ohustatud India ookeani mereteed, mis olid keiserliku ja liitlaste kommunikatsiooni jaoks eluliselt tähtsad. Lisaks, kuna traditsioonilised allikad jäid jaapanlastele kaduma, sai Tseilonist liitlaste peamine kautšuki allikas, mis oli oluline sõjamaterjal. Raamat „Tseilon sõjas“ selgitab, miks Briti sõjakabinet pidas saart strateegiliselt elutähtsaks, kuna sellest sai pärast Jaapani dramaatilist Kagu-Aasia ja Birma vallutamist Singapuri asenduslinn. Raamat dokumenteerib saare kaitsmiseks võetud meetmeid ja tuhandete tsiviilisikute ja teenistuspersonali põgenemist selle sadamatesse, kui nad põgenesid Kagu-Aasias ja Hollandi Ida-India saartel laialivalguvate Jaapani vägede eest. Kirjeldatakse Jaapani 1942. aasta aprillikuu reide Colombosse ja Trincomaleesse, mida Churchill kirjeldas kui „sõja kõige ohtlikumat hetke“, ning samaaegselt toimunud meremanöövreid Ceyloni ranniku lähedal, kus sama Jaapani laevastik, mis oli laastanud Pearl Harbori, püüdis hävitada kuninglikku mereväge idapoolsetes vetes. Selgitatakse Ceyloni rolli keiserlike ja liitlasvägede baasina ning admiral lord Louis Mountbatteni Kagu-Aasia väejuhatuse peakorterina ning sõja poolt saarele kaasa toodud muutusi.