Kollaaž kahekümnenda sajandi kunstis, kirjanduses ja kultuuris

Rõhutades kahekümnenda sajandi kollaažipraktikate mitmekesisust, uurib Rona Crani raamat selle rolli Joseph Cornelli, William Burroughsi, Frank O'Hara ja Bob Dylani loomingus. Kõigi nelja jaoks oli kollaaž oluline loominguline katalüsaator, mida kasutati katartiliselt, agressiivselt ja eksperimentaalselt. Crani väitel võimaldas kollaaži katalüütiline efekt kõigil ületada potentsiaalselt destabiliseeriva representatsioonikriisi. Cornell, kes oli veendunud, et ta on kunstnik, kuid keda takistas joonistamis- või maalimisoskuse puudumine, kasutas kollaaži, et pääseda ligi kunstimaailmale ja näidata, milleks ta õige meediumi korral võimeline on. Burroughsi lineaarse kompositsiooniga seotud formaalsed probleemid pöördusid kollaaži abil tema kasuks, mis võimaldas tal liikuda narratiivi ja kronoloogia nõuetest kaugemale. O'Hara kasutas kollaaži, et navigeerida tõhusalt plastilise kunsti ja kirjanduse vahel ning valida kummagi tahud, mis sobisid kõige paremini tema kompositsioonistiiliga. Bob Dylani teadlik kollaažitehnikate rakendamine tõstis tema rokenrolli stiili kõrgendatud esteetika tasemele. Oma raamatus näitab Cran, et kollaaži rangelt ühe või teise asjana piiritlemine piirab oluliselt meie arusaama nende kunstnike ja kirjanike loomingust, kes hakkasid seda mittetraditsioonilisel viisil kasutama.