Ühised arusaamad, poeetiline segadus

„Mis siis, kui õhtused teatrid Elizabethi-aegses Inglismaal meenutaksid pigem ragbimängu külastamist kui pimedas, vaikses publikus istumist, passiivselt laval toimuva tegevuse pealtvaatamist, või pigem rokkkontserdi külastamist kui suure või väikese ekraani ees istumist, vaikselt ja eemalt filmi või telesaadet nautides? Selles raamatus pakub West välja uue ülevaate sellest, mis toimus Shakespeare'i aja teatrites, ja millist osaluslikku meelelahutust nii näitlejad kui ka publik ootasid. Ühendades filoloogi täpsuse ja filosoofi kujutlusvõime, loeb West hoolikalt eelmodernseid kõnekujundeid – sealhulgas arusaamine, segadus, hõivamine, söömine ja võitlemine –, mis on tänapäevalgi kasutusel, kuid mille tähendused Elizabethi-aegsete näitlejate, teatrikülastajate ja kirjanike jaoks on meie ajastul peenelt lahknenud. Mängimine ise ei piirdunud laval olevate näitlejate piiridega, vaid puudutas sama palju ka publikut koostööl põhinevas kui individuaalses teatrikogemuses, mis oli pigem kehaline, taktiilne ja aktiivne kui puhtalt retseptiivne ja visuaalne. Visatud õunad, purustatud õllepudelid ja...“ kohmakad karud – need ja paljud teised aitasid kaasa nii verbaalsele kui ka füüsilisele suhtlusele mängijate ja publiku vahel, luues vahetuse, tootmise ja tarbimise ahelaid, kõik teatri piires. Westi jutustus teatrikogemusest näitab suuremat sarnasust – ja järjepidevust – lärmakama ja ohjeldamatu keskaegse draamaga, kui varasemad kirjanduskriitikud on tunnistanud. See pakub huvi laiale publikule, sealhulgas näitlejatele, lavastajatele ja teadlastele.