Connelli teejuht Chauceri Canterbury lugude juurde

Inglise kirjanikel on komme Chaucerile mõeldes isalikku kujundit esile tuua. „Keskaegne sõna luuletaja kohta oli looja,“ ütles G. K. Chesterton ja „polnud kunagi olnud meest, kes oleks olnud suurem looja kui Chaucer. Ta lõi rahvuskeele; ta jõudis väga lähedale rahva loomisele. Vähemalt ilma temata poleks see ilmselt olnud ei nii ilus keel ega nii suur rahvas. Shakespeare ja Milton olid oma maa suurimad pojad; aga Chaucer oli oma maa isa, pigem George Washingtoni kombel.“ Võib-olla laiaulatuslik väide, aga tõetera sees. Chaucer oli tõesti omamoodi Inglise asutajaisa. Ta ei leiutanud kirjanduskeelt, aga ta valis selle ja pani oma energia selle kasutamisse ja arendamisse. Ja „Canterbury lugudes“ see kõik sündis. „Canterbury lood“ olid tõeliselt originaalsed. Chauceri jutustajad, Canterbury poole teel olevad palverändurid, on pärit rüütlist ja jõukast maaomanikust kuni kaupmehe, möldri ja vähemtähtsate kirikuametnikeni. Nad on ellu äratatud ilmekate kirjelduste abil nende riietusest, kehalisest välimusest ja käitumisest ning nende kasutatava inglise keele mitmekesise mitmekesisuse kaudu. Need on toorained, millest Chaucer mitte ainult ei loo komöödiat, vaid arendab ka teemasid nagu kiriku olukord, saatuse ja vaba tahte konflikt ning see, mis moodustab autoriteedi, olgu see siis Piiblis või õukonnaarmastuse konventsioonides. Aastal 1478 pidas trükkal William Caxton seda niivõrd ingliskeelseks monumendiks, et investeeris varanduse aega ja raha, et avaldada „Canterbury lood“ esimese ingliskeelse raamatuna, mis Inglismaal trükiti. Sellest ajast peale pole see kunagi trükist otsa saanud.