Kosmiline suum

Charles ja Ray Eamesi teoses „The Powers of Ten“ suumib kahe piknikku nautiva inimese pilt üles ja eemale, et näidata nende ümbrust, liikudes järk-järgult kaugemale kosmosesse, seejärel suumib tagasi, et näha piknikupidaja käe lähivõtet, mis liigub sügavale mikroskoopilisse valdkonda. See on üks ikoonilisemaid näiteid „kosmilisest suumist“ – troobist, mis on viimase seitsmekümne aasta jooksul mõjutanud lugematuid meediavorme.

Horton kasutab kosmilist suumi lähtepunktina, et arendada interdistsiplinaarset skaala kui vahendatud erinevuse teooriat. Ta uurib meie skaalamõistete päritolu, seda, kuidas skalaarne vahendamine toimib analoog- ja digitaalrežiimis erinevalt ning kuidas kosmilise suumi meedia on mõjutanud teaduslikke ja populaarseid maailmavaateid. Analüüsides kirjandust, filmi, digitaalmeediat ja andmebaaside ajalugu, loob Horton väga vajaliku raamistiku skaala üle mõtlemiseks mitmes valdkonnas ja distsipliinis.