Misjonikultuuri loomine – kiriku varustamine maailma hüvanguks

Kord oli Moosesel küllalt. Iisraellaste orjusest Tõotatud Maale juhtimise väljakutsest kurnatuna hüüdis Mooses Jumala poole: „Mida ma olen teinud, et sa oled sulle meelepaha teinud, et oled pannud kogu selle rahva koorma minu peale? ... Kui sa kavatsed mind nõnda kohelda, siis palun tapa mind ära!“ (2. Moosese 11:11, 15). Kui see kõlab sulle kummitavalt tuttavalt, siis võid olla tänapäeva kiriku vanempastor. Kristliku juhtimise koorem muutub üha talumatumaks – see nõuab oskusi, mis pole pastoritööle omased; nõuab aega, mis muudab hingamispäeva puhkuse ja isegi normaalse unerežiimi ekstravagantseks; nõuab ebainimlikku efektiivsust, oskuslikkust ja isegi pühadust. Pole ime, et pastorid tunduvad ja isegi tunnevad end tänapäeval vähem inimlikena. Pole ime, et nad läbi põlevad või lagunevad murettekitava kiirusega; pole ime, et kirik oma missioonil mööda paneb. Teoses „Missioonikultuuri loomine“ pakub J. R. Woodward kirikutele julge ja üllatavalt värskendava eeskuju – mitte väikeseid muudatusi kiriku infrastruktuuri äärealadel, vaid radikaalset muutust selles, milline kirik peaks välja nägema, alates juhtimisstruktuurist kuni ilmikute mobiliseerimiseni. Lõpptulemus näeb üllatavalt sarnane välja kirikuga, mille Jeesus lõi ja apostlid edasi arendasid: kirik, mis ei aja taga tuult, vaid läheb maailma ja teeb Jeesusest jüngreid.