Rahukultuuri loomine

Rahu ja vägivallatuse kultuur on inimkonna eksistentsi, arengu ja progressi jaoks hädavajalik. 1999. aastal võttis ÜRO Peaassamblee konsensuse alusel vastu norme kehtestava ja tulevikku suunatud „Rahukultuuri deklaratsiooni ja tegevuskava“. Valitsusi, institutsioone, vabaühendusi, teisi kodanikuühiskonna üksusi ja eriti üksikisikuid julgustatakse selles panustama ülemaailmsesse rahukultuuri liikumisse.

Selle visiooniga seoses arutleb see rikkalik ja mitmekesine dialoog, kuidas saavutada maailmas rahukultuur. Kahe tuntud mõtleja ja aktivisti ulatuslike isiklike ja tööalaste kogemuste põhjal analüüsivad nad kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil ilmnevaid väljakutseid ning seda, kuidas need on seotud inimkonna püüdlustega rahu, inimeste turvalisuse ja õnne poole. Kuigi nad tulevad väga erinevatelt positsioonidelt – üks on budistlik filosoof, õpetaja ja juht ning teine ​​ÜRO diplomaat, kes on tuntud oma rahvusvahelise töö eest rahu, arengu ja inimõiguste valdkonnas –, on need vestluspartnerid ühendatud oma püüdlustes õigluse ja parema elukvaliteedi poole kõigile ning veendumuses, et naised ja noored on kõige tõhusamad vahendid positiivsete muutuste saavutamiseks maailmas.

Dialoog annab ideid meie planeedi ees seisvate peamiste väljakutsete kohta: vaesus ja puudus, sõda ja vägivald, tuumarelvad ja käsirelvad, kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine, nõrk valitsemine ja finantskriisid, naiste marginaliseerumine ja noorte võõrandumine ning pidev materialismitung. Samuti kutsutakse meid üles mõtlema, kuidas rahukultuuri saab praktiliselt saavutada individuaalse, kollektiivse ja institutsionaalse ümberkujundamise kaudu.
Tunnistades, et globaalne kodakondsus, mitmepoolsus, naiste võrdõiguslikkus ja väärtust loov haridus on kesksed ja omavahel seotud teemad, rõhutab see dialoog ka vaimsuse, kaastunde, empaatia, andestuse, mitmekesisuse austamise ja mõjuvõimu suurendamise loomupärast tugevust, mis tuleneb elu katsumustest ja raskustest.