Kriipimisajad

Väidab, et puue on ülemaailmse kokkuhoiupoliitika keskne, kuid valesti mõistetud element.

Pöörates suurt tähelepanu viimaste aastakümnete poliitilistele ja majanduslikele muutustele, küsib Robert McRuer, kuidas puuetega inimeste aktivistid, kunstnikud ja sotsiaalsed liikumised loovad muutusi ja seisavad vastu globaliseerumise domineerivatele vormidele kokkuhoiuajastul ehk „vigastel aegadel“.

Kogu teose „Crip Times“ vältel arutleb McRuer selle üle, kuidas rahvusvaheline queer-puueteteooria ja -kultuur – aktivism, blogid, kunst, fotograafia, kirjandus ja performance’id – pakuvad olulisi ja loovaid kohti nii kokkuhoiupoliitika vaidlustamiseks kui ka alternatiivide väljamõtlemiseks. Raamat käsitleb mitmesuguseid kultuurilisi süttimispunkte, sealhulgas 2012. aasta Londoni olümpia- ja paraolümpiamänge ümbritsevat vaatemängu; Lõuna-Aafrika paraolümpialase Oscar Pistoriuse mõrvaprotsessi; Brasiilia kunstniku Livia Radwanski fotograafiat, mis dokumenteerib Colonia Roma gentrifikatsiooni Mehhikos; Tšiili üliõpilaste vastuseisu kõigile tasuta ja kättesaadava hariduse nõudmisele; Briti kunstniku Liz Crow skulptuuri ja performance’it; ning Thatcheri-aegses Inglismaal tekkinud problemaatilist retoorikat „püüdlustest“, mis sõltuvad nii töövõimeliste kui ka puuetega inimeste identiteeditest.

Crip Times väidab, et puuetega inimesed ise nõuavad, et puue oleks meie arusaama keskmes poliitilisest ökonoomiast ja ebaühtlasest arengust, ning annab mõista, et mõnes kohas on nende nõudmine puuetega inimeste õigluse järele hakanud end avaldama. Lõppkokkuvõttes väidab McRuer, et kokkuhoiupoliitika tekitab alati sundi tugevdada piire ja eraldada kitsalt määratletud kaitset vajavaid „meisi” „nendest”.