Rahvahulgad

Igaüks, kes on kunagi kogenud spordiüritust suurel staadionil, teab energiat, mis kiirgab tribüünidelt, mis on täis fänne, kes oma meeskondi ergutavad. Kuigi "massidel" on poliitikas ja kultuuris pikka aega olnud täiesti halb maine, leiab kirjanduskriitik ja innukas spordifänn Hans Ulrich Gumbrecht võimsaid, seni uurimata põhjuseid, miks rahvahulkadele kiitust laulda. Tuginedes oma kogemustele pealtvaatajana Lõuna-Ameerika, Saksamaa ja USA staadionitel, esitleb Gumbrecht staadioni kui "intensiivsuse rituaali", pakkudes seeläbi teistsugust vaatenurka, mille kaudu võime tabada ja isegi hinnata masside dünaamikat.

Selle alternatiivse vaate esitlemisel astub Gumbrecht vestlusse mõtlejatega, kes suhtusid masside potentsiaali kriitilisemalt, näiteks Gustave Le Bon, Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud, José Ortega y Gasset, Elias Canetti, Siegfried Kracauer, T. W. Adorno või Max Horkheimer. Eessõnas uuritakse ülikoolirahvahulki kui Ameerika kultuuri ainulaadselt spetsiifilist nähtust.

Ühendades filosoofilise ranguse tõelise fänni entusiasmiga, kirjutab Gumbrecht seestpoolt ja väidab, et rahvahulga hulka kuulumine avab meid kogemustele, mis on väljaspool meid endid.