Jälgimiskultuur

Alates 11. septembrist kuni Snowdeni leketeni domineerivad pealkirjades üha enam lood jälitustegevusest. Kuid jälitustegevust ei tehta ainult meile – see on midagi, mida me igapäevaelus teeme. Me alistume jälitustegevusele, uskudes, et meil pole midagi varjata. Või püüame kaitsta oma privaatsust või pidada läbirääkimisi tingimuste üle, mille alusel teistel on juurdepääs meie andmetele. Samal ajal osaleme jälitustegevuses, et jälgida lapsi, teisi liiklejaid ja kaitsta oma vara. Sotsiaalmeedia võimaldab meil jälgida nii teisi kui ka iseennast. See on jälgimiskultuur.

See oluline raamat uurib igapäevase jälitustegevuse kujutelmi ja praktikaid. Selle peamine fookus ei ole kõrgtehnoloogilised, organiseeritud jälitusoperatsioonid, vaid meie mitmekesised ja igapäevased jälituskogemused, mis ulatuvad juhuslikust ja hooletusest kuni keskendunud ja tahtlikuni. See rõhutab, et on aeg lõpetada orwellilike metafooride kasutamine ja leida need, mis sobivad 21. sajandi jälitustegevusega – „Ringi“ või „Musta peegli“ taustal.

David Lyoni väitel ei ole jälgimiskultuur järelevalveriigist, ühiskonnast ja majandusest lahus. Need kujundavad seda. Ta paljastab, kuidas jälgimiskultuur võib aidata ebasoovitavaid jälgimisliike kodustada ja naturaliseerida, ning arutleb, milliseid jälgimisliike saaks ühise hüve ja inimkonna õitsengu nimel edendada.