Trotsides mõõna

Ruth Abraham ja Maria Nickel poleks kunagi kohtunud, kui poleks olnud holokausti. Aga kui Hitler muutis Saksamaa antisemitismi katlaks, otsustas Maria Nickel, et moraal ja eetika on tähtsamad kui isegi elu ise. See ohjeldamatu kaastunde lugu jõudis maailma pealkirjadesse 2000. aasta mais Berliinis, Saksamaal, kui Ruth, kes oli tollal 87-aastane ja südame šunteerimisoperatsioonist taastumas, kohtus viimast korda oma 90-aastase sõbra Mariaga. 1942. aastal peatas kaheksa kuud rase Ruthi, kes oli teel kindla surma poole, hallis mantlis saksa naine, kes pakkus talle toitu ja ütles: "Võta see. See on sakslaste jõulutoiduportsjon. Ma ei saa oma perega jõule veeta, teades, et sa ootad last ja sul pole piisavalt süüa." Nende pikk ja vaevaline ühine teekond jõudis haripunkti, kui Maria ja ta abikaasa andsid Ruthile ja Walterile oma isikut tõendavad dokumendid ja koos sellega ka hinnalise elu kingituse. Ruthi ja Walteri tütar Reha Sokolow jutustab oma vanemate surmast pääsemise loo, kasutades nii Maria kui ka Ruthi häält, et lugeja hakkaks mõistma hirmu, kartuse ja armastuse mitmetasandilist ulatust, mis oli lahutamatu osa nii päästja kui ka päästetute elust.