Diaspora olukord

Oma uues raamatus loob Ghassan Hage silla rändeuuringute ja antropoloogilise traditsiooni vahel, illustreerides, et rahvusvahelisus ja sellega kaasnevad kultuurilised tagajärjed ei ole tingimata vastuolus klassikalise teooriaga. Kuigi tema uurimisteema on esmapilgul kõike muud kui klassikaline, käsitleb Hage Liibanoni diasporaakogukonda kui jagatud elumaailma, määratledes ühise kultuurilise miljöö, mis ületab ruumilise ja ajalise distantsi – kollektiivset olemisviisi, mida siin nimetatakse „diasporaaseisundiks“. Püüdes hõlmata ebatavaliselt keerulist rahvusvahelist maastikku, viib Hage'i pikaajaline etnograafiline tegevus meid Liibanoni Mehjist ja Jallehist Euroopasse, Austraaliasse, Lõuna-Ameerikasse ja Põhja-Ameerikasse, analüüsides, kuidas Liibanoni migrantidel ja nende peredel on õnnestunud (või mitte) oma uutes kodudes sisse seada, isegi kui nad on sotsiaalselt, majanduslikult, poliitiliselt ja emotsionaalselt seotud Liibanoni ja üksteisega. Selle uurimistöö keskmes on kriitiline antropoloogiline küsimus: kuidas konkreetse sotsiaal-kultuurilise nähtuse uurimine laiendab meie teadmisi maailmas eksisteerimise viisidest? Kui Hage määratleb nn „läätseseisundi“, et kirjeldada, kuidas Liibanoni diasporaakogukond... ...elustab mitmete omavahel ristuvate reaalsuste keskel, lõhub ta piire "meie" ja "nende", "siin" ja "seal" vahel, näidates, et see läätsekujuline eksistentsiviis määratleb üha enam igaühe igapäevaelu"--