Varajane Foucault

Alles 1961. aastal avaldas Foucault oma esimese suurema teose „Hullumeelsuse ajalugu“ . Ta oli juba kümme aastat akadeemikuna töötanud, õpetades Lille'is ja Pariisis, kirjutades, korraldades kultuuriprogramme ja pidades loenguid Uppsalas, Varssavis ja Hamburgis. Kuigi ta avaldas sel perioodil vähe, kirjutas Foucault palju rohkem, millest osa on säilinud ja alles hiljuti uurijatele kättesaadavaks saanud.

Tuginedes Prantsusmaa, Saksamaa, Šveitsi, Rootsi ja USA arhiividele, on see seni kõige detailsem uurimus Foucault'i varasest karjäärist. See jutustab tema võlgadest õpetajatele, sealhulgas Louis Althusserile, Jean Hyppolite'ile, Maurice Merleau-Pontyle ja Jean Wahlile; tema diplomitööst Hegeli kohta; ja tema varasest õpetajakarjäärist. See uurib tema esimesi kohtumisi Georges Canguilhemi, Jacques Lacani ja Georges Dumèziliga ning analüüsib tema järjepidevat Friedrich Nietzsche, Edmund Husserli ja Martin Heideggeri lugemist. Samuti on lisatud üksikasjalikud arutelud tema Ludwig Binswangeri, Victor von Weizsäckeri ja Immanuel Kanti tõlgete, tema kliinilise töö Georges'i ja Jacqueline Verdeaux'ga ning tema kultuuritöö üle väljaspool Prantsusmaad.

Uurides, kuidas Foucault jõudis teose „Hulluse ajalugu“ kirjutamiseni, näitab Stuart Elden selle suure mõtleja sügavat seotust fenomenoloogia, antropoloogia ja psühholoogiaga. Silmapaistev ja põhjalik intellektuaalajaloo teos „Varajane Foucault“ heidab uut valgust 20. sajandi olulise tegelase kujunemisele.