Ökodekonstruktsioon

Ökodekonstruktsioon tähistab uut lähenemist looduskeskkonna halvenemisele, sealhulgas elupaikade kadumisele, liikide väljasuremisele ja kliimamuutustele. Kuigi prantsuse filosoofi Jacques Derrida (1930–2004) töö oma antropotsentrilise kohalolu metafüüsika lakkamatu uurimisega on juba osutunud väga mõjukaks posthumanismis ja loomauuringutes, tugineb käesolev köide, mis tugineb Derrida ja teiste avaldatud ja avaldamata töödele, nendele arusaamadele, et käsitleda meie aja kõige pakilisemaid keskkonnaprobleeme.

Köide koondab viisteist silmapaistvat teadlast väga erinevatest seotud valdkondadest, sealhulgas ökofenomenoloogiast, ökohermeneutikast, uusmaterialismist, posthumanismist, loomauuringutest, taimefilosoofiast, teaduse ja tehnoloogia uuringutest, keskkonnahumanitaariast, ökokriitikast, maakunstist ja esteetikast ning analüütilisest keskkonnaeetikast. Üldiselt pakub ökodekonstruktsioon käsitlust diferentsiaalsest suhtelisusest, mida uuritakse mittetotaliseeritavas ökoloogilises kontekstis ja mis käsitleb meie aega nii ontoloogilises kui ka normatiivses registris.

Raamat on jagatud neljaks osaks. „Oleviku diagnoosimine” viitab sellele, et meie aega iseloomustab aja pealiskaudne ja lame arusaam ning seega vajab see dekonstruktiivseid lähenemisviise. „Ökoloogiad” mobiliseerib dekonstruktsiooni spektraalset ontoloogiat, et argumenteerida algse keskkonnamõju, sureliku elu konstitutiivse ökoloogilise kinnistumise poolt. „Tuuma- ja muud biolagunevad omadused” uurib jäänuseid, sealhulgas inimkultuuri kõrvalsaadusi ja lagunemist, nagu tuumajäätmed, keskkonna hävitamine ja liikide väljasuremine. „Keskkonnaeetika” püüab paljastada õigluse nõudlust, sealhulgas inimvastutust kannatavate olendite eest, mis ilmneb just vastusena algsele eristumisele ning surelikkusele ja kontrollimatule teistsusele, mille see elusolenditesse juurutab. Sellisena kõnetab raamat lugejaid mitte ainult filosoofia, vaid ka humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteaduste valdkonnas.