Tormikeerise talumine

Vaatamata paljude ajaloolaste parimatele pingutustele on paljud aspektid Teise maailmasõja ajal toimunud natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisest ägedast võitlusest jäänud ähmaseks või müütide varju. Üks püsivamaid neist on arusaam – mille lõid suuresti paljud endised Saksa armee ohvitseride korpuse liikmed vahetult pärast sõda –, et Saksa armee oli sõjalise professionaalsuse ja operatiivse oskuslikkuse kehastus, mille lüüasaamine idarindel oli ainuüksi tingitud hullunud endise kaprali amatöörlikust sekkumisest ja Punaarmee ülekaalukast arvulisest ülekaalust. Peamine sammas, millele on ehitatud argument Saksamaa arvulise nõrkuse kohta Punaarmee suhtes, on väide, et Saksamaa ei olnud lihtsalt võimeline varustama oma armeed vajaliku hulga meeste ja varustusega, mis oli vajalik kaotuste asendamiseks. Selle tagajärjel, kui nende kaotused ületasid asenduste kättesaadavust, muutusid Saksa väliüksused järk-järgult nõrgemaks, kuni nad ei suutnud oma eesmärke saavutada ega lõpuks Punaarmee paisuvat jõudu tagasi hoida.

See töö püüab käsitleda Saksamaa arvulise nõrkuse mõistet seoses Saksamaa võimega oma kaotusi korvata ja sõjalist jõudu taastada ning hinnata, kui täpne see argument oli Vene-Saksa sõja otsustaval esimesel poolel (juuni 1941 – juuni 1943).

Kasutades hulgaliselt algdokumente ja teiseseid allikaid, jälgib see Saksa armee arengut ja paljusid väljakutseid sõjaeelsest perioodist kuni Nõukogude Liidu sissetungini 1941. aasta juunis. Seejärel kaardistatakse Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise võitluse kaks esimest aastat, pöörates erilist tähelepanu Saksa personali ja varustuse kaotuste ulatusele ning sellele, kui hästi neid asendati. Samuti hõlmab see ulatuslikke uuringuid hulga leevendavate tegurite kohta, mis nii dikteerisid Saksamaa idakampaania kulgu kui ka tema asendus- ja taastamisvõimet.

Erinevalt enamikust konflikti käsitlustest leiab see uurimus, et Osterli lüüasaamise peamise tegurina on üle rõhutatud ja sageli liialdatud arvulist nõrkust – eriti seoses osalenud Saksa üksuste tugevuse ja seisukorraga. Tegelikult suutis Saksamaa oma vägesid märkimisväärselt taastada tänu pidevale värskete meeste ja varustuse juurdevoolule ning Saksa välidiviisid idarindel olid tavaliselt palju tugevamad, kui sõja kohta üldtunnustatud narratiivid lubavad uskuda.