Gastronoomiline mina

Toidukirjanduse klassika, mis andis žanrile uue tähenduse, on teos „Gastronoomiline mina“ – see on memuaar reisimisest, armastusest ja kaotusest, aga ennekõike näljast. 1929. aastal lahkus MFK Fisher Ameerikast Prantsusmaale, kus ta maitses esimest korda tõelist prantsuse kööki. See inspireeris teda viljakaks karjääriks toidu- ja reisikirjanikuna. Raamatus „Gastronoomiline mina“ jälgib Fisher oma isu arengut lapsepõlvest Ameerikas kuni saabumiseni Euroopasse, kus ta alustas täiesti uut söömis-, joomis- ja elamisviisi. Ta jutustab unustamatutest einetest, mida ta jagas mitmesuguste ekstsentriliste tegelastega, sõjaeelsete pingete taustal. Siin on toidukorrad kui võrgutused, haridused, diplomaatiad ja armulauad nii erinevates keskkondades nagu kondiitriäri kohal asuv magamistuba, Šveitsi talu ja ookeanide taga seilavad kruiisilaevad. Sõbralikus ja usalduslikus proosas illustreerib Fisher hästi tellimise kunsti, üksi einestamise naudinguid ja seda, kuidas süüa nii, et leiaksid alati toitaineid nii peas kui ka südames.