Giambologna
Tavaline hind
€52,00
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
Hiljuti avastatud dokumendid näitavad, et Giambologna, Medici õukonna suur skulptor, kelle pronkskujud rõõmustasid kogu Euroopat, valmistas Prantsusmaa kuningale Henri IV-le kuus suurt aiaskulptuuri, mis muidu olid tundmatud. See raamat kirjeldab aiaprojekti ja käsitleb kolme projektist pärinevat pronkskuju, eelkõige seni tundmatut Veenust.
Firenze suurhertsog Ferdinando I de' Medici tugevdas oma suhteid Prantsuse krooniga arvukate diplomaatiliste kingitustega, sealhulgas uute aedade rajamisega St-German-en-Laye'sse, mille rajas Prantsusmaa kuningale insener ja disainer Tommaso Francini, kes oli projekteerinud ja ehitanud Ferdinando enda Pratolino aiad, ning Giambologna skulptuuridega, mis neid aedu kaunistasid. See toimus aastatel 1597–1600 ja ettevalmistusena tema tütre Maria abiellumiseks Henri IV-ga aastal 1600, mis oli kõige suurejoonelisem pulmapidu, mida Euroopas kunagi nähtud.
Blanca Troyols kirjeldab Henri IV kaunite aedade olemust – uusimas maneristlikus stiilis, kasutades hulgaliselt materjale (kivi, merekarpe, kristalli) ja haruldasi taimi, ekstravagantseid veekujunduselemente, mille alal Francini oli spetsialist, ning hulgaliselt skulptuure. Ta asetab selle olulise aia konteksti ja arutleb ka diplomaatiliste manööverdamiste üle vastavalt suuremate ja vaesemate ning väiksemate ja rikkamate Prantsusmaa ja Toscana riikide vahel.
Alexander Rudigier uurib Giambologna säilinud teoseid, mis on seotud aedadega, sealhulgas seni tundmatut Veenust erakogus, mis on olnud teatavate vaidluste objektiks. Ta võrdleb seda Louvre'i Merkuuri ja New Yorgi Metropolitani muuseumi Tritoniga, mis samuti algselt aedade jaoks olid, aga ka Giambologna loominguga tervikuna. Ta näitab, et Giambologna õpilane Hans Reichle oli tõenäoliselt tema peamine assistent, ning jälgib Firenzes töötanud saksa asutaja Gerhard Meyeri karjääri, kes Veenusele allkirja andis. See viib olulise aruteluni Gimabologna hilise loomingu üle üldiselt.
Lars Olof Larson annab uue Veenuse kohta tehnilise aruande. Sissejuhatuse ja ülevaate annab tunnustatud pronksispetsialist Bertrand Jestaz.
Firenze suurhertsog Ferdinando I de' Medici tugevdas oma suhteid Prantsuse krooniga arvukate diplomaatiliste kingitustega, sealhulgas uute aedade rajamisega St-German-en-Laye'sse, mille rajas Prantsusmaa kuningale insener ja disainer Tommaso Francini, kes oli projekteerinud ja ehitanud Ferdinando enda Pratolino aiad, ning Giambologna skulptuuridega, mis neid aedu kaunistasid. See toimus aastatel 1597–1600 ja ettevalmistusena tema tütre Maria abiellumiseks Henri IV-ga aastal 1600, mis oli kõige suurejoonelisem pulmapidu, mida Euroopas kunagi nähtud.
Blanca Troyols kirjeldab Henri IV kaunite aedade olemust – uusimas maneristlikus stiilis, kasutades hulgaliselt materjale (kivi, merekarpe, kristalli) ja haruldasi taimi, ekstravagantseid veekujunduselemente, mille alal Francini oli spetsialist, ning hulgaliselt skulptuure. Ta asetab selle olulise aia konteksti ja arutleb ka diplomaatiliste manööverdamiste üle vastavalt suuremate ja vaesemate ning väiksemate ja rikkamate Prantsusmaa ja Toscana riikide vahel.
Alexander Rudigier uurib Giambologna säilinud teoseid, mis on seotud aedadega, sealhulgas seni tundmatut Veenust erakogus, mis on olnud teatavate vaidluste objektiks. Ta võrdleb seda Louvre'i Merkuuri ja New Yorgi Metropolitani muuseumi Tritoniga, mis samuti algselt aedade jaoks olid, aga ka Giambologna loominguga tervikuna. Ta näitab, et Giambologna õpilane Hans Reichle oli tõenäoliselt tema peamine assistent, ning jälgib Firenzes töötanud saksa asutaja Gerhard Meyeri karjääri, kes Veenusele allkirja andis. See viib olulise aruteluni Gimabologna hilise loomingu üle üldiselt.
Lars Olof Larson annab uue Veenuse kohta tehnilise aruande. Sissejuhatuse ja ülevaate annab tunnustatud pronksispetsialist Bertrand Jestaz.
Giambologna