Jumal õnnistagu teid, dr Kevorkian

Slapsticki „Kalkunifarmist“ kuni „Tapamaja viie“ igavikuni Tralfamadori loomaaia puuris Montana Wildhackiga ei ole teispoolsuse küsimus Kurt Vonneguti meelest lahkunud. „Jumal õnnistagu sind, dr Kevorkian“ hüpleb Vonnegut elu ja teispoolsuse vahel, justkui oleks nende vaheline erinevus üsna väike. Umbes kolmekümnes „intervjuus“ rändab Vonnegut mööda „sinist tunnelit pärlväravate juurde“ avalik-õigusliku raadio rändreporterina, andes intervjuusid: Salvatore Biaginiga, pensionil oleva ehitustöölisega, kes suri südamerabandusse oma šnautseri pitbulli käest päästes, John Browniga, kes hõõgub endiselt 140 aastat pärast poomissurma, William Shakespeare'iga, kes Vonnegutit halvasti kohtleb, ja sotsialistliku ja töölispartei juhi Eugene Victor Debsiga, kes on üks Vonneguti isiklikest kangelastest.
See, mis algas üheksakümnesekundiliste raadiovahepalade sarjana New Yorgi avaliku raadiojaama WNYC jaoks, arenes välja selleks provokatiivseks mõtiskluste kogumiks selle kohta, kelle ja mille jaoks me elame ning kui palju see kõik lõpuks loeb. Alates tema sõbra Jules Feifferi originaalportreest kaanel kuni Kilgore Trouti viimase sissekandeni „Jumal õnnistagu teid, dr Kevorkian“ pakub endiselt rõõmu.