Rohelise kiiluga urbanism

Kuna linnad ja asulad üle maailma tegelevad kiiresti kasvava maakasutuse survega ning püüavad samal ajal edendada jätkusuutlikumaid ja ühendatud kogukondi, pööratakse linnapiirkondades rohealade loomisele suuremat tähelepanu kui kunagi varem.

Samal ajal seatakse laialdaselt kahtluse alla „rohevööndi“ väärtus kui silmapaistvaim rohealade planeerimise mudel ning pakutakse välja hulgaliselt alternatiivseid mudeleid. See raamat uurib ühte neist alternatiivsetest mudelitest – „rohelist kiilu“, näidates, kuidas see pakub edukat mudelit linnaarengu ja looduse integreerimiseks olemasolevates ja uutes linnades üle maailma.

Rohelised kiilud, mida siin käsitletakse maapiirkonnast linna või alevi keskusesse kulgevate rohealade kanalitena, mitte ainult ei tee linnaplaneerimises tagasitulekut, vaid neil on 20. sajandil sügavam ajalugu, kui paljud arvavad – ajalugu, mis pakub väärtuslikku teavet ja õppetunde võrgustikuliste rohealade kasutamise kohta tänapäeva linnaplaneerimises ja regionaalplaneerimises.

Osaliselt ajalooline ja osaliselt tänapäevane argumentatsioon, uurib see raamat esmalt rohelise kiilu tekkimist ja globaalset levikut linnaplaneerimises 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, asetades selle laiemasse ajaloolisse konteksti, kus linnaplaneerimise arutelud ja ideed koos loodusega toimuvad, enne kui uurib selle kasutamist tänapäevases linnapraktikas. Uurides nende seost rohelise infrastruktuuri, maastikuökoloogia ja maastikuurbanismiga ning nende potentsiaali säästvate linnade jaoks, rõhutab see ajaloolise idee jätkuvat olulisust kiirete kliimamuutuste ajastul.