Gunzburgid

1857. aastal saabusid Gunzburgid Venemaalt Pariisi oma suure perega, äripersonali kaaskonnaga ja ulatusliku koduabilise abiga: isiklikud abilised, sekretärid, juhendajad, lapsehoidjad, kutsarid, daamide kaaslaste, teenerid ja teenijannad ning isegi koššerkokk. Sest Gunzburgid olid praktiseerivad juudid, kes järgisid kõiki ususeadusi, sisenedes samal ajal Pariisi kõrgseltskonda. Napoleon III missioon oli Prantsusmaa moderniseerimine ja Gunzburgid kasutasid kiiresti ära avanuvaid võimalusi – eriti panganduses. Perekonna varandus õitses tänu raskele tööle, ettenägelikkusele ja abielule. Peagi mängis perekond juhtivat rolli nii Venemaa kui ka Prantsusmaa juudi kogukondades koos oma kaasaegsete või sugulastega Ephrusside, Rothschildide, Brodskyte, Camondode ja Sassoonidega. Perekond elas üle 1871. aasta Prantsuse-Preisi sõja tormilised sündmused ja kui hiljem perekondlik tragöödia tabas, viisid nad perekonna Venemaale tagasi. Nad olid tunnistajaks 1905. aasta Venemaa pogrommidele ja revolutsioonile. Nende pojad võitlesid Esimeses maailmasõjas kolme riigi armeedes, kuid läksid eksiili, kui Venemaad 1917.–1918. aasta revolutsioon haaras. Teise maailmasõja puhkemine saatis osa perekonnast taas põgenikena teele. Lorraine de Meaux avastab kadunud arhiive, kirju ja pilte, tuues oma Gunzburgide loos kokku kaugeid pereliikmeid.