Hadrianus Seitsmes

Hadrianus Seitsmenda nimitegelane on lahutamatult läbi põimunud oma looja Frederick Rolfe'iga, iseenda nimega parun Corvo. Mõlemad olid katoliiklusse pöördunud ja edutud preestriameti kandidaadid, kes elasid kibedat ja valesti mõistetud elu, keda (nad arvasid) reetsid sõbrad, piiskopid ja prelaadid. Mõlemad olid kohati hädas kirjanikud ja ebaõnnestunud leiutajad, kelle sära (nad uskusid) ei tunnustatud piisavalt, kes elasid vaheldumisi pillavalt ja viletsuses. Rolfe pani kõik oma kinnisideed, kogu oma viha ja kannatused, oma unistused ja fantaasiad George Arthur Rose'i, tõrjutu, kes veidra sündmuste jada kaudu valitakse paavstiks. Hadrianus VII, esimene Inglise paavst viie sajandi jooksul, on vastuolude mass – eksimatu ja pahur, askeetlik ja korrumpeerunud, alandlik ja despootlik, tühjendab ta Vatikani kassat, et toita vaeseid, ja kujundab rahvaid ümber maailmarahu nimel. Selle satiiri ja enesetundmise seguga, mis läbib selle oma parima romaani lehekülgi, mõistab Rolfe nii ennast õigeks kui ka hukka.