Kodune vegan

Taimetoitlusel on Suurbritannias suhteliselt pikk ajalugu, mis ulatub 19. sajandi algusse. Taimetoitlaste Selts loodi 1947. aastal ja 1880. aastateks olid Londonis hakanud tekkima taimetoidurestoranid. Enamiku taimetoitlaste motivatsioon oli eetiline, kuid Teise maailmasõja ajal valitsenud toidupuudus suurendas ka nende inimeste arvu, kes olid sunnitud taimetoitlust pidama. Vegan Seltsi asutas 1944. aastal rühm piimavabasid taimetoitlasi. Tänapäeval hinnatakse Suurbritannias pühendunud veganite arvuks ligi 2,4 miljonit. Supermarketites müüakse sojajogurteid, mandlipiima ja tofuvorste. Veganvalikuid on restoranide ja lennufirmade menüüdes. See ei ole alati nii olnud. 1970. ja 1980. aastatel peeti veganiks olemist palju radikaalsemaks ja kultuurivastasemaks liikumiseks kui tänapäeval. Isegi taimetoitlased olid äärealadel („Tundus, nagu oleksime teistsugune rahvas,“ ütleb Mary McCarthy oma taimetoitlaste perekonna kohta 1970. aastatel). Tolleaegsed veganid olid oma ajast ees: nad vahustasid ise india pähklikreeme, valasid tofut kuubikuteks, katsetasid pähkli„juustude“ retsepte ja valmistasid tervislikke, toitvaid ja säästlikke toite. See raamat on tolleaegsete retseptide kogumik, mis annab neile sobiva konteksti, viidates kogukondadele ja leibkondadele, kes retsepte lõid, ning nende mälestustele sellest, milline oli tolleaegne Briti veganite elu.