Lootus on üksildane

„Luule on kujutlusvõime maailm, mis algab minavormis luuletaja üksinduse ja valuga, kuid ei jäta tähelepanuta sotsiaalset valu, vaid pigem kaasneb sellega. Tänu luuletusele saab minavorm minna kaugemale minavormist ja „minast” võib saada „meie”. Munad, potid, luuad, pesunöörid, lestad, kotkad ja lõikelauad, mida ma oma luuletustes esile kutsun, on habraste ja ohustatud naiste eksistentsi metafoorid, olles samal ajal ka universaalsed inimlikud metafoorid. Ma aerutan meeleheitlikult läbi minavormis luuletaja maailma, püüdes jõuda universaalse mere äärde.“ - KIM SEUNG-HEE

Kim Seung-Hee'd peetakse tema kodumaal Koreas radikaalselt erinevaks kõigist teistest Korea luuletajatest, olgu nad siis mehed või naised, oma teemavaliku ja poeetilise väljenduse poolest, nagu näitab see valik tema kahest hiljutisest kogust. Tema luule on tugevalt naiselik ja feministlik, sügavalt isiklik, kohati sürreaalne, alati inimlik. Nagu John Kinsella kirjutab: „Tema luuletused räägivad pigem eludest kui eludest endast ja läbi elude ning selles nad vabastavad... Vend Anthony ilus ridade ja sõnade selgus laseb luuletuste keerukusel... läbi paista. See luule oma purunevate tuledega helendab pimedaid kohti...“

„[Kim Seung-Hee] luuletused kujutavad elavalt inimese haletsusväärset seisundit, kes loodab kaugele valguskumale, kui ta järgib teed üle pimedate väljade. Mida süngem tundub tema luule keel, seda enam muutub see koidiku eelaimduseks...“ - YEOM MU-UNG (kriitik)