Ma olen oma ema tütar

Suurema osa oma täiskasvanuelust hoidis Dara Kurtz kilekotti, mis oli täis tema ema kirju, kes suri vähki tema kahekümne kaheksa aasta vanuselt. Kott sisaldas ka teisi kirju, mille olid kirjutanud tema ammu lahkunud vanaemad. Need kirjad andsid Darale pilguheite nende ellu ja isiksustesse ajal, mil need kirjutati. Need pakkusid talle nii palju tarkust ja olulisust ning õpetasid talle nii palju kauneid elutunde, et Dara otsustas jagada nende lugu, uskumatut armastust juudi emade ja tütarde vahel ning tarkust, mis edasi anti põlvest põlve. Emana on Dara andnud need perekondlikud traditsioonid ja tarkuse edasi oma kahele tütrele, kes nüüd kannavad kilekotis peituvat pärandit edasi, ühendades oma perekonna naiste põlvkondi. Ta avastas ootamatult, et seda on kõige parem teha armastuse ja käsitsi kirjutatud sõna kaudu.