Ma põletan Pariisi

„Ma põletan Pariisi“ on jäänud üheks Poola ebamugavamaks kirjanduslikuks meistriteoseks pärast selle esimest ja vastuolulist järjejuttu Henri Barbusse'i poolt 1928. aastal teoses „L'Humanité “ (mille eest Jasienski küüditati õõnestava kirjanduse levitamise eest). See jutustab loo rahulolematust tehasetöölisest, kes tänavale sattudes kasutab võimalust mürgitada Pariisi veevarustus. Surmajuhtumite kuhjudes kohtume Hiina kommunistide, rabide, pettunud teadlaste, kibestunud Vene emigrantide, Prantsuse kommunarde ja rojalistide, Ameerika miljonäride ja paljude teistega, kui linn jaguneb etnilisteks enklaavideks ja igaüks kavandab oma põgenemisteed. Kosmopoliitse linna südames on sügavalt juurdunud ksenofoobia ja vihkamine – see niit, mis kõiki neid gruppe ühendab. Kui Pariis on hävingule määratud, esitab Jasienski üleskutse maailma rõhututele, segades „Internatsionaali“ viise populaarse muusika saatega.

Oma montaažistrateegiatega, mis meenutavad varajast avangardkino ja rusikaga kõhtu löömise metafoore, pole „Ma põletan Pariisi“ kaotanud oma elujõudu ja elujõudu. Halastamatult mitmesuguseid utoopilisi fantaasiaid lahkates püüab Jasienski inimesi segadusse ajada ning tal on näiliselt piiritud võime muuta Pariisi maastikku haigustest vaevatud meelte tooteks. Romaan, mis on suurepärane näide kirjanduslikust futurismi ja katastroofismi, esitleb räpast, mandunud maailma, kus tehased ja masinad on asendanud inimliku ning majandussuhted on muutnud peaaegu kõik prostituudiks. Kuid klišee ja lihtsustatud propaganda asemel on kirjutises otsekohesus ning tänapäevast metropoli kujutatakse teravalt vaid pealiskaudselt kosmopoliitse, oma olemuselt vaenuliku ja loomalikuna.

See teose „ Ma põletan Pariisi ” ingliskeelne tõlge täidab suure lünga sõdadevahelise Poola avangardi teoste kättesaadavuses – kunstinähtuses, mis on viimasel ajal üha enam tähelepanu pälvinud.