Ebaolulised värvid

"Tänapäeval on arhitektuuriplaanid ja -joonised alati tähistatud värvidega: roosa välisseinte ehk poché jaoks, kollane teatud sisekujunduselementide jaoks ja sinine detailide ja ornamendi jaoks. Kuidas ja miks see tava alguse sai? Arhitektuurijoonistamise oskus – plaanid, lõiked ja detailid – arenes algselt välja Itaalia renessansi ajal graveerijate mõjul. Tulemused olid vastavalt monokromaatilised, tuginedes joone ja perspektiivi kaudu esitlemisele. Kuid 19. sajandil tõi Hollandis ja Saksamaal maalikunstnikest arhitektideks hakanud inimeste sissevool oma disainidesse värvi. See innovatsioon levis lõpuks kogu Euroopas, inspireerides Prantsuse arhitektuuriinsenere võtma kasutusele ühise värvisüsteemi, et oma disainilahendusi kogu kuningriigis selgemini edastada, ning andes arhitektidele veel ühe vahendi, millega akadeemilistele žüriidele ja avalikkusele muljet avaldada. Selles raamatus väidab autor Basile Baudez, et värv ei olnud arhitektuurijoonistamise oluline omadus enne, kui Euroopa arhitektid võtsid kasutusele täpse esitussüsteemi vastuseks riikide poliitilisele ja kunstilisele rivaalitsemisele ning avalike näituste vajadustele. Ta näitab, et Prantsuse insenerid õppisid värvide kasutamist Hollandi kolleegidelt, kellega nad koos töötasid ja kellega seejärel võitlesid..." Hollandi sõda (1672–1678), mis näitas, et värvipõhine süsteem avaldati Prantsuse sõjaväeinseneride käsiraamatutes ja seda kasutasid ka kuninglikud arhitektid ning et arhitektid, kes tahtsid maalidega avalikkuse tähelepanu pärast konkureerida, pidid kasutama tuttavat värvikeelt. See ajalugu näitab, et värvil oli kolm funktsiooni: arhitektuurimaterjalide jäljendamine, lühikeste esituskonventsioonide loomine, mis võisid hõlmata suuri geograafilisi vahemaid, ja avalikkuse, sealhulgas turistide, võlumine. Raamat sisaldab suurt hulka põnevaid, varem avaldamata arhiivjooniseid ning aitab kaasa kasvavale huvile arhitektuuri päritolu ja professionaliseerumise, samuti joonistamise kui meediumi ajaloo vastu"--