Viimane katastroof

Hiljutise ajaloo kirjutamist kipub sügavalt iseloomustama konflikt, isiklikud ja kollektiivsed võitlused, mille juured peituvad kohutavates traumades ja kibedates vaidlustes. Tänapäeva ajaloolased leiavad end sageli uurimas samu sündmusi, mida nad ise läbi elasid. See raamat mõtiskleb nn „kaasaegse ajaloo“ ehk oleviku ajaloo kontseptsiooni ja praktikate üle ning toob välja erilised pinged teadmiste ja kogemuse, distantsi ja läheduse ning objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel.

Henry Rousso käsitleb lähiajaloo esiletõusu ja tänapäeva ühiskondade suhteid oma minevikuga, eriti poliitilise vägivalla pärandiga. Keskendudes Prantsusmaale, Saksamaale, Ühendkuningriigile ja Ameerika Ühendriikidele, näitab ta, et tänapäeva ajaloolaste jaoks on lähiminevik muutunud probleemiks, mis tuleb lahendada. Ajalugu, mis ei avaldu enam austatavate traditsioonide jadana ega edasiantavate ja üles ehitatavate teadmiste kogumina, käsitletakse tänapäeval pideva leina või mälu aktina, lepituskatsena. Ajaloolased peavad ka selles valdkonnas läbirääkimisi pidama, kuna vanemad teadlased, kes on ehk sündmusi läbi elanud, põrkuvad kokku nooremate ajaloolastega, kes samuti väidavad, et mõistavad kogemusi. Lõppkokkuvõttes näitab „Viimane katastroof“ , kuidas ajaloolased on, kohati oma tahte vastaselt, ise saanud osalisteks ajaloos, mida ikka veel tehakse.