Orgaanilise elu ja inimese tasemed

Saksa mõtteloo võtmeisiku tähtsaim teos, Helmuth Plessneri „Orgaanilise elu ja inimese tasemed ”, mis algselt avaldati 1928. aastal, ilmub siin esmakordselt inglise keeles. Lisaks on sellele lisatud J. M. Bernsteini mahukas sissejuhatus, olles aastakümneid mõjutanud nii erinevaid mõtlejaid nagu Merleau-Ponty, Peter Berger, Habermas ja uued naturalistid.

„Tasemed“ , nagu seda on ammu tuntud, tugineb fenomenoloogilistele, bioloogilistele ja sotsiaalteaduslikele allikatele osana looduse, elu ja inimkonna eksistentsi süstemaatilisest käsitlusest. Raamat käsitleb eluta loodust, taimi, mitte-inimloomi ja inimesi omakorda kui üha keerukamate piiridünaamika viiside jada – lihtsalt öeldes vastastikmõju asja sisemuse ja ümbritseva maailma vahel. Plessneri ainulaadse käsitluse kohaselt liigitatakse ja analüüsitakse elusolendeid nende „positsiooni“ ehk keskkonna suhtes ja keskkonnas orientatsiooni järgi. Seega defineeritakse „elu“ fenomenoloogiliselt ning selgitatakse selle universaalseid, kuid sisemiselt muutlikke tunnuseid, nagu ainevahetus, paljunemine ja surm.

See lähenemisviis loob aluse mitte ainult filosoofilisele bioloogiale, vaid ka filosoofilisele antropoloogiale. Plessneri radikaalse vaate kohaselt on inimese eluvorm ekstsentriline – see tähendab, et keha ja keskkonna suhe on midagi, mille suhtes inimesed ise on positsioneeritud ja saavad seisukoha võtta. See "ekstsentriline positsionaalsus" võimaldab inimestel võtta seisukoha väljaspool oma keha piire, millel on oluline mõju teadmistele, kultuurile, religioonile ja tehnoloogiale.

Plessner õppis 1910. aastatel Hans Drieschi käe all zooloogiat ja filosoofiat, enne kui alustas väga produktiivset filosoofilist karjääri. Tema tööd varjutasid algselt Max Scheleri ja Martin Heideggeri pealiskaudselt sarnased vaated ning tema sunnitud eksiil Teise maailmasõja ajal. Alles viimastel aastakümnetel, kui teadustöö on hakanud rohkem tegelema selliste teemadega nagu loomlikkus, kehastus, inimväärikus, sotsiaalteooria, tehnoloogiafilosoofia ja loodusfilosoofia, on Plessneri nägemuse originaalsust ja sügavust hakatud hindama.

Kehastumisest annab võimsa ja keeruka ülevaate „ Tasemed“ , mis näitab nii teaduse kui ka filosoofia kontekstis, kuidas elu saab vaadelda omal moel, et see kehtestaks oma piirid, ning kuidas elu seisukohast inimene end mitte-inimlikuga seostab. Sellisena ei ole raamat pelgalt ajalooline monument, vaid ka allikas, mis elavdab mitmeid olulisi praegusi vestlusi looma, posthumanismi, materiaalse pöörde ning tunnetusbioloogia ja -sotsioloogia kohta.

See moodne filosoofiline klassika, mille ilmumist ingliskeelses tõlkes kauaoodatud on, on võtmeteos nii ajalooliselt kui ka tänapäeva filosoofia ja sotsiaalteooria mõistmise seisukohast koos teadusega, ilma et esimest teiseks taandataks.