Elu teistel planeetidel

Lapsena oli Aomawa Shieldi esimene suur armastus taevas – ta põrkas maapinnal olevate asjade vastu, sest ta kael oli alati ülespoole suunatud – ja ta igatses saada astronaudiks. Otsustanud oma unistuse teoks teha, kandideeris Aomawa eliitkeskkooli, kus oli ka astronoomiaobservatoorium, ja õppis seal, lõpetas MIT-i astrofüüsika erialal ning alustas doktorikraadi omandamist. Kuid aasta pärast õpingute algust soovitas üks valge meesprofessor tal kaaluda teisi karjäärivõimalusi. Kas ta ütles seda tema andekuse tõttu või seetõttu, et polnud teisi astrofüüsikuid, kes temaga sarnased oleksid? Võideldes omaenda kahtlustega, kas ta oli valinud õige tee, lahkus ta akadeemilisest maailmast, et saada näitlejaks. Pärast kümme aastat Los Angeleses professionaalselt näitlemist, et arveid maksta, asus Aomawa tööle NASA Spitzeri kosmoseteleskoobis ja taipas, et igatseb tähti ja planeete. Ta kandideeris uuesti magistriõppesse ja temast sai Washingtoni ülikooli doktorantuuri vanim ja ainus mustanahaline tudeng. Seekord ei takistanud ükski professor ega ükski hääl tema enda peas teda kraadi omandamast. Ta lõpetas tunnustatud uurimistöö teiste planeetide jää ja ilma kohta. Tähed säravad paljudes värvides: on kollaseid tähti nagu meie Päike, kiiresti põlevaid siniseid tähti ja punaseid kääbustähte. Aomawa uuringud on uurinud eriti neid punaseid kääbuseid, mis on eriti arvukad meie enda Linnutee galaktikas ja millel võib olla suurem tõenäosus varjata elu toetavaid planeete. On sama palju viise, kuidas elu saaks teises maailmas areneda, kui on sama palju viise, kuidas elu võiks hävida – või üldse mitte areneda. Kui elu eksisteeriks punases kääbussüsteemis, õitseks see teisiti kui elu maailmas, mida me teame. Aga universum on väga suur koht. Seal on ruumi meile kõigile.