Miles Davise litsid pruulivad

Oli aasta 1969 ja Miles Davis, laheduse prints, oli äärel maha jäämas dünaamilisest noorte muusikute põlvkonnast, kellest märkimisväärne peotäis oli olnud tema bändis. Rokkmuusika lendas igas suunas, just siis, kui Ameerika ise näis olevat õmblustest lõhenemas. Järgides albumi „In A Silent Way“ piiratud rütme ja atmosfääri; pärast tuuri uue tulihingelise kvintetiga nimega „The Lost Band“ koos Wayne Shorteri, Chick Corea, Dave Hollandi ja Jack DeJohnette'iga; läks ta stuudiosse koos muusikutega nagu hirmuäratavalt andekas kitarrist John McLaughlin ja hingestatud Austria klahvpillimängija Joe Zawinul. Koostöös oma olulise produtsendi Teo Maceroga pani Miles lindid veerema ideede katla. Lõpuks oli olemas äsjaloodud „Prince of Darkness“, täiesti uus tee džässi ja roki jaoks, ning albumi „Bitches Brew“ lõputu sära ja sügavus.

„Bitches Brew“ on siiani üks hämmastavamaid albumeid, mis eales tehtud nii džässi kui ka roki vallas. Näiliselt neid kahte ühendades teeb see tegelikult midagi hoopis revolutsioonilisemat ja avatumat: lääne muusika avangardseimad aspektid sügavate rütmidega põimides hülgab album nii džässi kui ka roki hoopis teistsuguse arusaama kasuks sellest, kuidas muusikat teha saab.