Mõttetus

Budistlike juurtega mõtisklemise praktika, tähelepanelikkus, on „teadlikkus, mis tuleneb tähelepanu pööramisest sihipäraselt käesolevas hetkes, ilma hinnanguid andmata“. Tähelepanelikkuse harjutamine võib olla tõhus abivahend selliste psühholoogiliste häirete nagu depressioon, ärevus ja sõltuvus ravis. Aga kas oleme tähelepanelikkusega liiale läinud? Hiljutised sellekohased raamatud paljastavad tähelepanelikkuse praktika murettekitava korruptsiooni ärilise kasu saamiseks, kusjuures eneseabi kuulsused reklaamivad tähelepanelikkust kui järgmist „imeravimit“. Lisaks näib levinud arusaamatust sellest, mis tähelepanelikkus tegelikult on, õhutavat laialt levinud kultuuriline suundumus nartsissismi, egotsentrilisuse ja enesekesksuse poole.

Thomas Joineri teos „Mindlessness” kirjeldab tähelepanelikkuse paljutõotavat tõusu ja selle ehk paratamatut allakäiku. Andes tähelepanelikkusele täiel määral väärtust nii kasuliku filosoofilise vaatepunktina kui ka vahendina mitmesuguste eluliste väljakutsetega toimetulekuks, kaardistab Joiner halastamatult, kuidas nartsissism on praktikaga läbi põimunud ja seda omastanud, luues Frankensteini kultuurilise solipsismi ja enesetähtsuse koletise. Ta uurib selle masendavaid tagajärgi paljudele ühiskonnasektoritele (nt vaimne tervis, haridus, poliitika) ja kaalub viise, kuidas neid leevendada, kui mitte tühistada. Rikkalikule uurimistööle toetudes kasutab Joiner ka popkultuuri, kirjanduse, sotsiaalmeedia ja isiklike kogemuste materjali, et paljastada tähelepanelikkuse väärkasutamist ja kaaluda, kuidas meie ühiskonnana saaksime äärelt eemale hoida, päästes potentsiaalselt väärtusliku tehnika vaimse ja füüsilise heaolu parandamiseks.