Filmifriik
Tavaline hind
€17,99
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
Entertainment Weekly enam kui kahe aastakümne pikkuse elulooraamatu autor heidab pilgu elule, mida ta jutustas filmide kaudu, mida ta armastas ja vihkas.
Owen Gleiberman on veetnud oma elu filme vaadates – esmalt autokinos, kuhu vanemad viisid ta vaatama metsikult sobimatut täiskasvanutele mõeldud filmi, näiteks filmi „Rosemary beebi“ , kui ta oli üheksa-aastane suuresilmne, seejärel aga juba vaimust vaevatud kinofanaatikuna, kellest sai kohe pärast ülikooli lõpetamist filmikriitik. Oma haaravas avameelses, naljakas ja silmiavavas memuaaris „Movie Freak“ jäädvustab Gleiberman elu läbi filmide, olles lummatud virtuaalreaalsusest, mis aja jooksul muutub reaalsemaks kui tegelikkus ise.
Gleiberman maalib kibemagusa pildi oma keerulisest ja lõpuks hukule määratud sõprusest Pauline Kaeliga, legendaarse New Yorkeri filmikriitikuga, kes oli tema mentor ja muusa. Samuti pakub ta enneolematu sisevaate kriitikutöö tegelikku sisusse, kirjeldades üksikasjalikult oma tööd Boston Phoenixis ja seejärel, alates 1990. aastast, EW-s , kus temast saab kinnisideeline hääl, kes võitleb – äärmuseni – oma iseseisvuse eest.
Gleiberman uurib filme, mis teda kujundasid, alates filmidest, mis panid teda esmakordselt tahtma kriitikuks saada ( „Nashville“ ja „Carrie“ ), kuni selleni, mida ta ise nimetab 1980. aastate ülevaks tumedaks triloogiaks ( „Blue Velvet“ , „Sid ja Nancy“ ja „Manhunter“ ), filmi „Dazed and Confused“ räpase inimlikkuse, filmi „Natural Born Killers“ särava hulluse, filmi „Breaking the Waves“ transtsendentsuse ja filmi „Moulin Rouge“ popimeelse vaimustuseni! Ta uurib oma partnerlust Lisa Schwarzbaumiga ning sõprussuhteid ja kohtumisi selliste tegelastega nagu Oliver Stone, Russell Crowe, Richard Linklater ja Ben Affleck. Samuti kirjutab ta pihtimusliku intiimsusega oma romantilistest suhetest ja sellest, kuidas need kajastasid tema kiusava ja naistemehest isa käitumist. Ja ta räägib sellest, milleks filmikriitika digitaalajastul muutub: häälte kakofooniaks, mida ähvardab salakaval uut tüüpi grupimõtlemine.
Lõppkokkuvõttes räägib „Movie Freak” filmi ürgsest naudingust ja kriitiku ning ekraani vahelisest mõistatuslikust dünaamikast. Gleibermani jaoks on liikuval pildil talismanlik jõud, aga see esindab ka omamoodi magusat haigust, suurepärast kinnisideed, mis teda nii haarab kui ka edasi viib.
Owen Gleiberman on veetnud oma elu filme vaadates – esmalt autokinos, kuhu vanemad viisid ta vaatama metsikult sobimatut täiskasvanutele mõeldud filmi, näiteks filmi „Rosemary beebi“ , kui ta oli üheksa-aastane suuresilmne, seejärel aga juba vaimust vaevatud kinofanaatikuna, kellest sai kohe pärast ülikooli lõpetamist filmikriitik. Oma haaravas avameelses, naljakas ja silmiavavas memuaaris „Movie Freak“ jäädvustab Gleiberman elu läbi filmide, olles lummatud virtuaalreaalsusest, mis aja jooksul muutub reaalsemaks kui tegelikkus ise.
Gleiberman maalib kibemagusa pildi oma keerulisest ja lõpuks hukule määratud sõprusest Pauline Kaeliga, legendaarse New Yorkeri filmikriitikuga, kes oli tema mentor ja muusa. Samuti pakub ta enneolematu sisevaate kriitikutöö tegelikku sisusse, kirjeldades üksikasjalikult oma tööd Boston Phoenixis ja seejärel, alates 1990. aastast, EW-s , kus temast saab kinnisideeline hääl, kes võitleb – äärmuseni – oma iseseisvuse eest.
Gleiberman uurib filme, mis teda kujundasid, alates filmidest, mis panid teda esmakordselt tahtma kriitikuks saada ( „Nashville“ ja „Carrie“ ), kuni selleni, mida ta ise nimetab 1980. aastate ülevaks tumedaks triloogiaks ( „Blue Velvet“ , „Sid ja Nancy“ ja „Manhunter“ ), filmi „Dazed and Confused“ räpase inimlikkuse, filmi „Natural Born Killers“ särava hulluse, filmi „Breaking the Waves“ transtsendentsuse ja filmi „Moulin Rouge“ popimeelse vaimustuseni! Ta uurib oma partnerlust Lisa Schwarzbaumiga ning sõprussuhteid ja kohtumisi selliste tegelastega nagu Oliver Stone, Russell Crowe, Richard Linklater ja Ben Affleck. Samuti kirjutab ta pihtimusliku intiimsusega oma romantilistest suhetest ja sellest, kuidas need kajastasid tema kiusava ja naistemehest isa käitumist. Ja ta räägib sellest, milleks filmikriitika digitaalajastul muutub: häälte kakofooniaks, mida ähvardab salakaval uut tüüpi grupimõtlemine.
Lõppkokkuvõttes räägib „Movie Freak” filmi ürgsest naudingust ja kriitiku ning ekraani vahelisest mõistatuslikust dünaamikast. Gleibermani jaoks on liikuval pildil talismanlik jõud, aga see esindab ka omamoodi magusat haigust, suurepärast kinnisideed, mis teda nii haarab kui ka edasi viib.
Filmifriik