Musikaalsus teatris

Kuna muusika ja teatri keeruline suhe on modernsel ja postmodernsel perioodil arenenud ja muutunud, on muusikal jätkuvalt olnud tohutu mõju teatripraktikate võtmearengutes. Selles teatri musikaalsuse uurimuses pakub David Roesner ümberkujundatud vaate suhte olemusele. Uus perspektiiv tuleneb kahest fookuse nihkest: ühelt poolt keskendub Roesner eriti teatri loomisele – see tähendab teatri loomise protsessidele – ja teiselt poolt jälgib ta „musikaalsuse” mõistet ajaloolistes ja kaasaegsetes diskursustes teatri innovatsiooni ja esteetilise dispositiivsuse liikumapaneva jõuna, keskendudes muusikalistele omadustele, metafooridele ja põhimõtetele, mis on tuletatud laiast žanrivalikust.

Roesner vaatleb eelkõige viise, kuidas need, kes püüdsid teatriga katsetada, seda edasi arendada või isegi revolutsiooniliselt muuta, püüdsid sageli kasutada ja integreerida musikaalsust nii koolitus- ja lavastamisprotsessides kui ka etendustes. Tema uurimus paljastab nii pidevad muutused muusika mõistmises teatri eeskujuna, meetodina ja metafoorina kui ka selle, kuidas erinevad muusikakäsitlused on viimase 150 aasta jooksul oluliselt mõjutanud teatri innovatsiooni. Seega saab musikaalsusest teatraalsust täiendav mõiste, mis aitab esile tõsta kunstivormiga seonduvat ja selgitada selle tõmbejõudu teistes kunstivormides ja eluvaldkondades. Raamatu teoreetiline ulatus on välja töötatud laiaulatusliku juhtumiuuringute valiku põhjal, millest mõned on teatriajaloo klassikute (Appia, Meyerhold, Artaud, Beckett) uuestilugemised, teised aga tutvustavad või taasavastavad vähem käsitletud praktikuid nagu Joe Chaikin, Thomas Bernhard, Elfriede Jelinek, Michael Thalheimer ja Karin Beier.