
Minu seitsekümmend viis
Andekas noor kirjanik (tal oli enne sõja puhkemist juba kolm väikest raamatut ilmunud), teenis Lintier Prantsuse 44. suurtükiväerügemendis aastatel 1913 kuni oma surmani rindel 1916. Tema jutustus hõlmab sõja puhkemist, mobiliseerimist, oma üksuse esimest kokkupõrget sakslastega Virtonis 22. augustil, sellele järgnenud Briti ja Prantsuse vägede taganemist, mis kulmineerus „Marne'i imega“, ning Aisne'i lahingut, mis lõppes tema haavamisega viimases lahingus 22. septembril. Kaunilt kirjutatud jutustus annab edasi muuhulgas vähetuntud prantslaste kogemust heidutavast ja kurnavast taganemisest pealetungivate sakslaste eest, samuti pingetest, mida mehed ja hobused oma vastupidavuse piiril kogesid. Asjaolu, et Lintier kirjutas selle päevapäevikuna, annab värske ja vahetu elamuse, mis paljudes hilisemates jutustustes puudub. Prantsuse keeles avaldati ka postuumselt ilmunud memuaaride köide, mis käsitleb tema teenistust aastatel 1915 ja 1916 (kuni tema surmani lahingus), ning Helion loodab selle tõlke peagi avaldada.
Peamised müügiargumendid: Suurepärane esmakäeline ülevaade prantslaste vaatest 1914. aasta läänerindel toimunud sõja alguskuudele. Autor oli enne sõda avaldatud kirjanik ning tema vahetu ja kaasahaarav kirjutamisstiil annab edasi 1914. aasta augustis ja septembris toimunud „avatud sõja” tähelepanuväärset ja ainulaadset atmosfääri. Heidab palju valgust seni tähelepanuta jäetud Esimese maailmasõja Prantsuse armeele. Helioni Esimese maailmasõja raamatukogu – sari, mille eesmärk on tuua trükis välja ammu trükist otsa saanud haruldasi raamatuid ning pakkuda tõlkeid olulisest ja tähelepanuta jäetud materjalist, mis aitab meil seda konflikti paremini tundma õppida.
