Uus muusikateater Euroopas

Aastatel 1955–1975 sai muusikateatrist Euroopa heliloojate keskne teema, kuna nad seedisid Teise maailmasõja lõpule järgnenud revolutsiooniliste muusikalise keele eksperimentide tagajärgi. „Uus muusikateater“ tõi kaasa mitmeid olulisi muutusi, olles katsealuseks teatritraditsioonide, kunstižanrite, esituskonventsioonide ja helilooja suhte ühiskonnaga ümbermõtestamiseks. See köide koondab juhtivaid spetsialiste kogu Euroopast, et pakkuda žanrile uut hinnangut. See on struktureeritud vastavalt kuuele teemale, mis uurivad: uue muusikateatri suhet varasemate ja samaaegsete draamateooriatega; uute tehnoloogiate kasutamist; uue muusikateatri suhet progressiivse poliitikaga; uute esinemispaikade ja keskkondade rolli; uute esinejakontseptsioonide arengut; ning väljakutseid, mida uus muusikateater muusikaanalüüsile esitab. Kaastöölised käsitlevad selliste heliloojate nagu Berio, Birtwistle, Henze, Kagel, Ligeti, Nono ja Zimmermann kanoonilisi teoseid, aga laiendavad ka valdkonda tegelastele ja kunstilistele arengutele, mida olemasolevates muusikaajalugudes regulaarselt ei kajastata. Erilist tähelepanu pööratakse uuele muusikateatrile kui intensiivse vahetuse kohale – eri kunstivormide praktikute vahel, üle riigipiiride ja mitmekesiste vahendavate institutsioonidega.