Nicholas Winton ja päästetud põlvkond

Kui Nicholas Winton kohtus 1938. aasta detsembris Prahas sõbraga, oli ta šokeeritud tuhandete pagulaste ja Tšehhi kodanike olukorra pärast, kes soovisid meeleheitlikult Saksa armee lähenemise eest põgeneda. Täiskasvanute abistamiseks oli loodud Briti organisatsioon, aga kes päästab lapsed? Winton tundis, et ta ei saa lahkuda. Ta asutas ajutise kontori ja intervjueeris kõigest kolme nädalaga tuhandeid meeleheitel vanemaid, kellel oli julgust oma lastest loobuda ja nad üksi Inglismaale saata. Varustatuna nende andmete ja fotodega, naasis ta Londonisse, et veenda siseministeeriumi olukorra pakilisuses. Ta teadis, et töötab ajaga vastu. Tema ülima pingutuse tulemusel toodi Londonisse kaheksa rongitäit 669, peamiselt juudi last. Pool sajandit ei teadnud need nüüdseks hajutatud ja seitsmekümnendates eluaastates lapsed, kellele nad oma elu võlgnesid. Wintoni jaoks oli see lihtsalt töö. Isegi tema naine ei teadnud midagi sellest, mis on kahtlemata tema suurim saavutus, kuni 1988. aastani, kui pööningut koristades leidis ta selle episoodiga seotud dokumentatsiooni. Sellest hetkest alates polnud Wintoni elu enam kunagi endine. Winton on kogu elu olnud tähelepanuväärne humanitaar. Pärast sõda, soovides osaleda Euroopa pagulaste rehabiliteerimises, töötas ta rahvusvahelistes organisatsioonides. Ta läks varakult pensionile, asus elama Maidenheadi ja pühendus heategevusele, mille eest teda 1983. aastal autasustati MBE-ga. Muude autasude hulgas anti talle 1991. aastal Praha linna vabadus ja president Havel autasustas teda 1999. aastal Hradcany lossis toimunud pidulikul tseremoonial Tomas Garrigue Masaryki ordeniga. Nicolas Wintoni dokumentaalfilm („Headuse jõud“) võitis 2002. aastal rahvusvahelise Emmy auhinna teledokumentaalide kategoorias.