Old Traffordi

Viimase 100 aasta jooksul on Old Trafford võõrustanud maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste mänge, FA karikafinaale ja Meistrite Liiga finaali ning on olnud tunnistajaks lugematutele Unitedi võitudele, viikidele ja kaotustele. Ometi on see jäänud püsima ennekõike kui monument klubi asutaja ja esimese patrooni John Henry Daviese visioonile. Tunnistades jalgpalli eksponentsiaalset kasvu 1900. aastatel ja vajadust majutada turvaliselt suurt hulka fänne, mõistis Davies, et Inglismaa meistrid ja 1909. aasta FA karika võitjad vajavad avaramat kodu kui Claytonis asuv vana räämas Bank Street – staadion, kus on vähe mugavusi ja mis mahutab alla 25 000 pealtvaataja. Ametilt õllepruulijana leidis esimees Old Traffordil vaba maatüki ja klubi edu innustatuna määras ta kuulsa jalgpallitribüünide arhitekti Archibald Leitchi ehitama sellele kohale 100 000 mahutavusega staadioni. Old Trafford, mis ehitati 1909. aastal ja avati ametlikult 1910. aasta veebruaris Liverpooli liigakülastuseks, sai ühe reporteri poolt koheselt tunnustuse kui "kõige ilusama, avarama ja tähelepanuväärsema areeni, mida ma kunagi näinud olen. Jalgpalliväljakuna on see maailmas võrratu, see on Manchesterile au ja kodu meeskonnale, kes suudab imesid teha, kui nad on sellise meelelaadiga." Kahjuks saabus staadion klubile just valel ajal, kuna United oli alustamas 37-aastast trofeevaba perioodi, mis oli klubi ajaloo pikim. Seetõttu ületas Unitedi keskmine pealtvaatajate arv enne sõda harva 30 000 piiri, kuigi staadioni mahutavus oli üle 70 000. Õnnetu staadion sai täiendavaid hoope 8. ja 11. märtsi öösel 1941, kui see pommitati Välksõja ajal. Ja nii olid Unitedid sunnitud neli hooaega pärast sõda oma "kodumänge" pidama Maine Roadil. Nüüd oma teist „elu“ alustanud Old Trafford polnud enam ainus suure mahutavusega staadion, kuid Unitedi taassünniga Matt Busby juhtimisel täitis see üha sagedamini. Prožektorite ja Euroopa jalgpalli saabumine kuulutas uue peatüki: staadioni peetakse laialdaselt just sellistel puhkudel parimaks ning alates esimesest mängust Real Madridi surematute vastu 1957. aastal võõrustas staadion mandriosa vastaseid ja sai tuntuks kogu Euroopas. Kuuekümnendatel lisati staadionile lääneossa uus konsooltribüün, et valmistuda 1966. aasta maailmameistrivõistluste finaaliks, ning hiljem lisati istekohti Scoreboard Endi ja Stretford Endi taha. Need parandused olid aga tühised võrreldes dramaatiliste muutustega, mis Taylori raporti järel kaasnesid. Premier League'i sünd ja Unitedi domineerimine kodumaal aitasid staadionit muuta – esmalt täisistekohtadega staadioniks, seejärel kasvas pidev kasv hooajast hooajani üle 75 000 pealtvaatajani. Wembley pikaleveninud ehituse ajal sai staadionist isegi rahvusstaadion, kus peeti kaksteist Inglismaa mängu. Teoses „Old Trafford” uuendab Iain McCartney oma 1996. aasta algset raamatut. Raamatus on originaalplaneeringud, seni nägemata pildid staadioni ehitusest, arendusest ja loomulikult seal peetud suurtest mängudest. Old Trafford, mis on nüüdseks peaaegu ainus staadion 20. sajandi alguse esimese jalgpallibuumi ajal ehitatud staadionide seas, on saanud Inglise jalgpallimaastiku oluliseks osaks sedavõrd, et on mõeldamatu, et tulevane MM-i konkurss seda silmapaistvalt esile ei tooks. Sajand hiljem on see endiselt „Manchesterile auks” ja põhjaosa parim jalgpalliareen.