Edasi ja ülespoole aias

1925. aastal palkas Harold Ross Katharine Sergeant Angelli The New Yorkeri käsikirjade lugejaks. Mõne kuuga sai temast ajakirja esimene ilukirjanduslik toimetaja, avastades ja toetades muuhulgas Vladimir Nabokovi, John Updike'i, James Thurberi, Marianne Moore'i ja oma tulevase abikaasa EB White'i loomingut. Pärast aastaid ilukirjanduse viljelemist seadis White sihikule uue žanri: aiakirjanduse. 1. märtsil 1958 avaldas The New Yorker veeru pealkirjaga „Edasi ja ülespoole aias“, mis oli aiakataloogide kriitiline ülevaade ja milles White ülistas „seemnekasvatajate ja puukoolide“ kirjutisi – neid vähetuntud autoreid, kes olid tema „lemmiklugemismaterjal“. Järgnes veel 13 veergu, mis uurisid aedade, lilleseade, ravimtaimede tundjate ja aianduse arengu ajalugu ja kirjandust. Kaks aastat pärast tema surma 1977. aastal kogus ja avaldas EB White sarja koos helge sissejuhatusega. Tulemuseks on terav pilk kasvavate taimede rohelise maailma, aedade ja aiakirjanduse esteetiliste naudingute ning aedade inspireeritud unistuste suhtes.