Partei ja rahvas

Kuidas Hiina Kommunistlik Partei säilitab oma võimu nii oma rahva represseerimise kui ka neile reageerimise kaudu

Alates 1949. aastast on Hiina Kommunistlik Partei (KKP) säilitanud riigi üle võrratu kontrolli, püsides isegi majandusliku katastroofi, laialdaste sotsiaalsete murrangute ja omaenda rahva vastu suunatud vägivalla kiuste. Ometi ei säilita partei domineerimist ainult repressiivsete taktikate abil – see on ühendatud üllatava reageerimisvõimega avalikkuse suhtes. Raamat „Partei ja rahvas“ uurib, kuidas see paradoks on aidanud KKP-l aastakümneid vastu pidada ja kuidas see tasakaal on president Xi Jinpingi valitsemise ajal üha enam repressioonide poole nihkunud.

Süvenedes repressioonide ja reageerimisvõime habrasesse binaarsusesse, heidab Bruce Dickson valgust arvukatele küsimustele, mis puudutavad Hiina Kommunistliku Partei (KKP) valitsemist: kuidas partei valib juhte ja loob poliitikat? Millal see lubab proteste? Kas Hiinast saab demokraatlik riik? Dickson näitab, et partei kahetine lähenemisviis on selle praktika keskmes – repressioonid eksistentsiaalsete, poliitiliste ohtude või võimule esitatavate väljakutsetega tegelemisel ning reageerimisvõime kohalike majanduslike või sotsiaalsete rahutuste korral. Riik vastab teatud küsimustes, näiteks kohalike keskkonnaohtude ja tervishoiu osas, meeleavaldajate nõudmistele soodsalt, kuid teistes, näiteks protestides Tiibetis, Xinjiangis või Hongkongis, on ta karm. Kuna KKP on pärast Xi Jinpingi võimuletulekut 2012. aastal üha enam toetunud repressioonidele, arutleb Dickson, kuidas see kaalukausi muutus mõjutab Hiina tulevikku.

Koondades ulatuslikku allikate kogumit, heidab raamat „Partei ja rahvas“ uut valgust sellele, kuidas Hiina riigi ja kodanike vaheline suhe valitsemist kujundab.