Kunstipoliitika

Viimase kolme aastakümne jooksul on araabia Lähis-Idas esile kerkinud uus kontseptuaalsete kunstnike põlvkond. Kuna sõjad, rahulepingud, sanktsioonid ja ulatuslikud majandusarengud on piirkonda ümber kujundanud, on see kultuuriloojate rühm sattunud ka põlvkondadevaheliste arutelude keskmesse kunsti rolli üle ühiskonnas. Nende kultuuridebattide keskmes on pidev toetus Põhja-Ameerika ja Euroopa rahastamisorganisatsioonidelt – ressursid, mis suurenesid alles araabia ülestõusude algusega 2010. aastate alguses.

„Kunstipoliitika“ pakub enneolematu pilguheite kunsti ja rahvusvahelise poliitika põimumisele Beirutis, Rām Allāhis ja Ammanis, et mõista materiaalse tootmise esteetikat liberaalsetes majandustes. Hanan Toukan kirjeldab riikidevaheliselt seotud ja rahvusvaheliselt rahastatud kunstiorganisatsioonide ja -algatuste poliitilisi ja sotsiaalseid funktsioone ning paljastab, kuidas kunsti tootmine globaalsetes raamistikes saab panustada hegemoonilistesse struktuuridesse isegi siis, kui see neid kritiseerib – või kuidas see võib olla hegemooniline isegi siis, kui see esmapilgul ei tundu seda olevat. Seda tehes pakub Toukan välja mitte ainult uue viisi kaasaegse kunstipraktika lugemiseks globaalses kontekstis, vaid ka uue viisi piirkonna sisepoliitika lugemiseks kunsti vaatenurgast.