Naturalismi probleem

Filosoofid kasutavad oma töö kirjeldamiseks sageli terminit „naturalism”. On tavaline, et metafüüsilist, epistemoloogilist ja/või eetilist seisukohta, mida iseennast ja teisi kirjeldatakse kui „naturaliseeritud”. Aga mida, kui üldse, termin „naturaliseeritud” sõnastatavale seisukohale lisab või lahutab? Ma näitan oma raamatus „Naturalismi probleem: analüütilised ja kontinentaalsed perspektiivid”, et terminil „naturalism” on nii lai tähendus, et naturalismi ja filosoofiat ennast on raske eristada.

Sellegipoolest on paljud filosoofid püüdnud pakkuda sellele terminile mittetriviaalseid ja selgesõnalisi definitsioone. Minu raamat väidab üldiselt, et sellised katsed on ebaõnnestunud. Selle asemel väidan, et naturalism on hoiak, mitte metodoloogia ega sisuline seisukoht. Seejärel sõnastan juhised, mida naturalist peab järgima, ja voorused, mida ta peab praktiseerima, et terminil naturalism oleks mingit mõtet.

Suur osa raamatust selgitab ja seejärel kritiseerib erinevaid katseid naturalismi defineerida angloameerika teiseses kirjanduses. Mõned minu tõstatatud kriitikad näivad tulenevat väljendatava naturalistliku seisukoha sisemisest loogikast. Teised on aga tekkinud selliste mandri-Euroopa mõtlejate nagu Nietzsche, Husserl, Heidegger ja Foucault tööde uurimise tulemusena. Ma kasutan neid mõtlejaid, et paljastada põhjendamatud implitsiitsed ja mõnikord ka eksplitsiitsed eeldused, mida paljud naturalistlikud filosoofid eeldavad end omavat, kui nad püüavad esitada selget, eraldiseisvat ja kindlat naturalistlikku seisukohta.