Inimõiguste ümbermõtestamine

Inimõiguste tõlgendus, mis keskendub tunnistuse retoorilisele ja religioossele jõule.

Jeremy Bentham kirjeldas inimõiguste ideed kui „retoorilist jama“. Teoses „Reimagining Human Rights “ näitab William O'Neill, et inimõiguste retooriline aspekt on tegelikult ülioluline. Uurides, kuidas ohvrid ja nende eestkõnelejad oma lugude jutustamiseks inimõiguste retoorikat omaks võtavad, esitab ta inimõiguste tõlgenduse „altpoolt“, näidates, mida julmuste ohvrid ja eestkõnelejad õigustega teevad.

Tuginedes Aafrika päritolu ohvrilugudele keskenduvatele kirjutistele – sealhulgas Desmond Tutu teosele „Tõe ja leppimise komisjon“ – ja tänapäevasele roomakatoliku sotsiaalõpetusele, lepib O’Neill Immanuel Kanti, Jürgen Habermasi ja John Rawlsi inimõiguste teooriate individualistliku perspektiivi ning Alasdair MacIntyre'i ja Richard Rorty kohalike või etnotsentriliste ühishüve kontseptsioonide vahelise vale dihhotoomiaga. Ta näitab, et ohvrite tunnistused viivad meid uue ühishüve kontseptsioonini, mis põhineb õigustel kui narratiivsel grammatikal – see tähendab, et õigused ei ole mitte ainult julmuste vastase vastuseisu grammatika, vaid lasevad jutustada ka uusi lugusid.

O'Neill näitab, kuidas inimõiguste retoorika abil saab lammutada vanu võimunarratiivi ja edendada uusi, rekonstrueerides samal ajal ohvrite väiteid, sageli religioosses võtmes. Seejärel rakendab ta seda uut lähenemisviisi kolmes valdkonnas: rass ja massiline vangistamine Ameerika Ühendriikides, immigratsiooni- ja pagulaspoliitika ning ökoloogiline vastutus ja meie kohustused järgmise põlvkonna ees.