Teadlane kui mässaja

Galileost kuni tänapäeva amatöörastronoomideni on teadlased olnud mässajad, kirjutab Freeman Dyson. Nagu kunstnikud ja luuletajad, on nad vabad hinged, kes seisavad vastu piirangutele, mida nende kultuur neile peale surub. Loodustõdede otsinguil juhinduvad nad sama palju kujutlusvõimest kui mõistusest ning nende suurimad teooriad on ainulaadsed ja ilusad nagu suured kunstiteosed.

Dyson väidab, et parim viis teaduse mõistmiseks on mõista neid, kes sellega tegelevad. Ta jutustab lugusid teadlaste tööst, alates Isaac Newtoni süvenemisest füüsikasse, alkeemiasse, teoloogiasse ja poliitikasse kuni Ernest Rutherfordi aatomi struktuuri avastamiseni ja Albert Einsteini kangekaelse vaenulikkuseni mustade aukude idee suhtes. Tema kirjeldusi geniaalsetest füüsikutest nagu Edward Teller ja Richard Feynman elavdavad tema enda mälestused neist. Ta vaatab skeptilise pilguga moodsaid teaduslikke moehullusi ja fantaasiaid ning spekuleerib kliimaennustuste, geenitehnoloogia, kosmose koloniseerimise tuleviku ja võimaluse üle, et paranormaalsed nähtused võivad küll eksisteerida, kuid mitte olla teaduslikult kontrollitavad.

Dyson vaatleb ka konkreetsetest teadusküsimustest kaugemale, et mõtiskleda laiemate filosoofiliste teemade üle, nagu reduktsionismi piirid, strateegilise pommitamise ja tuumarelvade moraalsus, keskkonnakaitse ning teaduse ja religiooni vaheline suhe. Need esseed, mille on kirjutanud silmapaistev füüsik ja viljakas kirjanik, pakuvad teadlikku ülevaadet teaduse ajaloost ja värskeid vaatenurki vastuolulistele praegustele aruteludele teaduse, eetika ja usu üle.